Irina Prohhorova

Irina Prohhorova (2015)

Irina Prohhorova (2017)

Irina Prohhorova (2014)

Irina Dmitrijevna Prohhorova (vene keeles Ирина Дмитриевна Прохорова; sündinud 3. märtsil 1956 Moskvas NSV Liidus) on vene kultuuriajaloolane, kirjanduskriitik ja kirjastaja.

1992. aastal asutas ta Moskvas kirjastuse Novoje Literaturnoje Obozrenije ja aasta pärast samanimelise kirjandusajakirja Novoje Literaturnoje Obozrenije. Prohhorova on tänini nii kirjastuse kui ka ajakirja peatoimetaja. Laiema tuntuse sai ta 2012. aasta veebruaris esinemisega Venemaa föderaalsel telekanalil Rossija 24 näidatud teledebatis Nikita Mihhalkoviga.

Irina Prohhorova juhib kultuurialast heategevusfondi Mihhail Prohhorovi Fond, mille ta asutas 2004. aastal koos ettevõtjast venna Mihhail Prohhoroviga. Fond on pälvinud mitmeid autasusid, sealhulgas 2010. aastal Kuldse Maski eripreemia panuse eest Venemaa teatrikunsti arendamisse.

Haridus- ja töökäik

Prohhorova on lõpetanud Lomonossovi-nimelise Moskva Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna ja MRÜ aspirantuuri ning kaitsnud hiljem filoloogiakandidaadi kraadi väitekirjaga modernismist inglise kirjanduses.

2006. aastal hakkas Prohhorova välja andma moe kui moekultuuri fenomeni uurimisele pühendatud erialaajakirja Teorija Modõ.

Lisaks põhitööle kirjastuses ja mitme ajakirja toimetuses on ta tegutsenud 2012. aastast kultuuri- ja kirjandusteemaliste raadio- ja telesaadete saatejuhi ja autorina.

Poliitika

2012. aasta Venemaa presidendivalimistel osales ta presidendikandidaadi Mihhail Prohhorovi usaldusisikuna ja esines veebruaris neil kandidaatide debattidel kui teemaks oli kultuur. Tema debatt teleekraanil presidendikandidaadi Vladimir Putini usaldusisiku Nikita Mihhalkoviga, milles ta kritiseeris riiklikku kultuuripoliitikat, tõi talle laiema tuntuse.

2012. aasta juunis keeldus Prohhorova talle pakutud Venemaa Föderatsiooni kultuuriministeeriumi ühiskondliku nõukogu esimehe kohast.

2013. aasta detsembrist 2014. aasta oktoobrini oli ta poliitilise partei Kodanikuplatvorm kodanikukomitee esimees (tegelikult pani ta esimehe volitused maha juba 2014. aasta juulis, põhjendades oma otsust parteis tekkinud lõhega Krimmi liitmise küsimuses).

Tunnustus

• 2002 – Venemaa Föderatsiooni riiklik preemia kirjanduse ja kunsti alal (kategoorias "parim valgustajalik projekt" ajakirja Novoje Literaturnoje Obozrenije eest) (määramine toimus 2003. aasta juunis)
• 2003 – vene emigratsiooni auhind Liberty panuse eest vene-ameerika kultuurisidemete arendamisse
• 2006 – Andrei Belõi auhind (kategoorias "teenete eest kirjandustegevuses")
• 2012 – Auleegioni orden (rüütlijärk)
• 2012 – valiti raadiojaama Ehho Moskvõ koostöös Interfaxi, ajakirja Ogonjok ja uudisteagentuuriga RIA Novosti 2013. aasta märtsis koostatud Venemaa saja mõjukama naise nimekirjas 15. kohale.
• 2013 – valiti Venemaa Kunstide Akadeemia auliikmeks

Isiklikku

Prohhorova isa Dmitri Prohhorov oli NSV Liidu Riikliku Spordikomitee rahvusvaheliste spordisidemete valitsuse ülem, ema Tamara Kumaritova töötas Moskva keemiatehnoloogia instituudi polümeeride kateedris. Emapoolne vanaema Anna Belkina oli juudi rahvusest mikrobioloog ja vanaisa Mihhail Kumaritov osseedi rahvusest Dagestani ANSV tervishoiurahvakomissar. Prohhorova isapoolsed vanaisa ja vanaema olid Smolenski kubermangust pärit talunikud, kes 20. sajandi alguses olid Stolõpini reformide oludes rännanud Siberisse, seal rajanud tõhusa majapidamise, kuid kui algas kulakute eksproprieerimine, oli perekond sunnitud majapidamise maha jätma ja sealtkandist põgenema.

Irina Prohhorova oli abielus ja tal on tütar Irina Pali, kes on saanud kõrghariduse rahanduse alal ja töötab Mihhail Prohhorovi Fondis tegevjuhina.

Välislingid

• Ирина Прохорова рассказала о политике, о жизни и о себе. lenta.ru, 18. aprill 2012
• Irina Prohhorova ja Nikita Mihhalkovi debatt Venemaa presidendivalimistel. youtube.com, 28. veebruar 2012